Inimestega töötades oled ise enda kõige olulisem töövahend – päris inimene oma tunnete, mõtete, vajaduste ja jõuvarudega. Kui Sul on hea olla, on lihtsam märgata lapse, kolleegi, kaaslase tundeid, vajadusi, hirme ja rõõme. Reageerides töös ettetulevatele olukordalele mõistvalt saad juhendada lapsi nii, et tekib võimalus päriselt õppida.
Lastega töötavatele spetsialistidele
Enesehoid tähendab oskust märgata oma vajadusi, piire ja sisemist seisundit ning võtta teadlikult aega taastumiseks. See võimaldab olla nii tööl kui isiklikus elus päriselt kohal viisil, mis toetab ega kurna.
Igapäevased ennast austavad valikud – puhkus, liikumine, piiride seadmine on enda tasakaalu hoidmise alus. Enesehoid on professionaalsuse osa, mitte egoism.
Kui täiskasvanu tunneb end hästi, julgeb laps tema kõrval olla tema ise. Turvalise täiskasvanu rahulik eeskuju näitab, et eksimine on inimlik ja kõik tunded on lubatud.
Inimese hääl, kehahoiak ja kohalolu mõjutavad otseselt teisi. Seetõttu ei ole enesehoid lisavõimalus, vaid vundament, mis aitab olla rahulik ja kindel tugi lastele ka keerulistel hetkedel.
Endaga kontaktis täiskasvanu jaksab kuulata, märgata ja jääda rahulikuks igas olukorras. Ta suudab pakkuda lapsele turvatunnet, sest see algab tema enda sisemisest tasakaalust.
Vanematele
Vanemaks olemine on üks elu nõudlikumaid rolle. Lapse vajadused on pidevad ja ootamatud, mistõttu vajab vanem sisemist rahu ja jõuvaru, et pakkuda lapsele turvalist ja toetavat keskkonda.
Enesehoid vanemana ei ole suur ega täiuslik projekt. See on järjepidev ja inimlik lubadus iseendale – märgata millal puhata, millal abi küsida ja millal lihtsalt hinge tõmmata.
Lapsed ei vaja täiuslikke vanemaid, vaid vanemaid, kes püsivad iseendaga tasakaalus. Vanema sisemine seisund loob aluse sellele, kuidas laps end maailmas tunneb, rahuliku ja tasakaalus vanema kõrval leiab ka laps kergemini tasakaalu ja turvatunde, mis on üks olulisemaid kingitusi, mida lapsele anda. Seetõttu algab lapse heaolu alati vanema heaolust. Vanema kohalolu ei tähenda väsimatust ega eksimatust, vaid oskust märgata iseennast sama tähelepanelikult nagu oma last. See eeldab jõudu ja hingamisruumi.
Vanema vajadused ei ole isekad, vaid vältimatud. Kui vanemal on aega puhata, taastuda ja saada toetust, suudab ta paremini kuulata ja märgata lapse signaale ning seada piire rahulikult ja lugupidavalt.
Ka vanemate omavaheline suhe loob lapse turvatunnet. Kui vanemad on teineteisega heas ühenduses ja toetavad üksteist, tunnetab seda ka laps ning see annab talle sisemise rahu ka keerulistel aegadel.