Spetsialistidele
Inimestega töötades oled ise enda kõige olulisem töövahend – päris inimene oma tunnete, mõtete, vajaduste ja jõuvarudega. Kui Sul on hea olla, on lihtsam märgata lapse tundeid, vajadusi, hirme ja rõõme ning reageerida mõistvalt, juhendades olukordi nii, et laps saaks sellest päriselt õppida.
Laste kõrval olev täiskasvanu, kes on oma jõuvarusid hoidnud ja endaga tasakaalus, suudab luua turvalise suhte, pakkuda stabiilsust ja jääda rahulikuks ka pingelistes olukordades. Sellest võidavad nii laps, perekond, kolleegid, kui ka täiskasvanu ise.
Sinu hääl, kehahoiak, tähelepanu ja kohalolu mõjutavad otseselt seda, kuidas laps, pere või kolleegid end Sinu kõrval tunnevad. Seetõttu ei ole enesehoid lihtsalt midagi „mõnusat lisaks“ või midagi “mida saab hiljem teha, siis kui kiire on möödas”, vaid vajalik igapäevane alus, mis aitab Sul olla turvaline ja stabiilne tugi neile, kellega töötad.
Enesehoid tähendab oskust märgata enda vajadusi, piire ja sisemist seisundit. See on teadlik valik võtta aega taastumiseks, et oleksid nii eraelus kui tööl päriselt kohal nii, et kohalolu toetab, mitte ei kurna – rahulik, tasakaalus ja kontaktis iseendaga.
Kui täiskasvanu tunneb end hästi, julgeb laps tema kõrval olla tema ise – oma tunnete, hirmude ja rõõmudega, oma tempoga. Just nii saavad alguse päris muutused – turvalise täiskasvanu rahulikust eeskujust, et ka kõige keerulisem olukord pole maailma lõpp, eksimine on inimlik ja kõik tunded on aktsepteeritud.
Enesehoid ei ole egoism ega luksus, see on professionaalsuse osa. See on lubadus iseendale: märgata, kuidas mul päriselt läheb, mis mind toetab ja mis väsitab. See on väikesed, igapäevased valikud, mis hoiavad mind tasakaalus: puhkus, liikumine, piiride seadmine, ausad vestlused iseendaga, oskus öelda „praegu on mulle liiga palju“. See on lubamine endal olla inimene, mitte väsimatu masin.
Kui Sa hoiad ennast, saad olla teiste jaoks avatum, leebem ja kohal. Lapsed tunnevad täiskasvanu sisemise seisundi kiiresti ära – nad tajuvad, kui oled rahulik ja tasakaalus, ja nad tajuvad ka seda, kui Sa seda ei ole.
Laste kõrval olev täiskasvanu, kes on endaga kontaktis, jaksab kuulata nii sõnu kui ka vaikust nende vahel. Ta suudab jääda rahulikuks ka siis, kui olukord muutub keeruliseks. Ta märkab väikseid signaale, mida väsinuna lihtsalt ei näeks. Ja mis kõige olulisem – ta suudab pakkuda lapsele turvatunnet, sest see turvatunne algab täiskasvanust endast.
Lapsevanematele
Lapsevanemaks olemine on üks kõige ilusamaid, aga ka kõige nõudlikumaid rolle, paljude teiste rollide kõrval, mis meil elus olla saab. Lapse vajadused aga ei oota, keerulised olukorrad tulevad ootamatult ja vanemana tahame alati olla olemas parimal võimalikul viisil. Tõde on aga see, et me ei saa pakkuda rahu, kui meid endas valitseb parasjagu segadus, väsimus, pettumus, kui lapsevanema tass on tühi, ei ole temas jõudu ka lapse tassi täita.
Lapsed ei vaja täiuslikku vanemat. Nad vajavad vanemat, kes iseendaga tasakaalus püsimiseks ka enda eest hoolt kannab.
Kui vanem on tasakaalus, leiab ka laps kergemini tasakaalu – See on kõige suurem kink, mida lapsele pakkuda saab.
Sellepärast algab lapse heaolu vanema heaolust. Puhanud, enda rahulolev lapsevanem on kindel kalju oma igapäevaselt areneva ja maailma avastava järeltulija kõrval. See ei tähenda täiuslikkust ega väsimatust, vaid seda, et vanem märkab iseennast sama tähelepanelikult, nagu ta märkab oma last. Laps vajab kohalolu – aga kohal olla saab ainult siis, kui endal on jõudu ja hingamisruumi.
Vanema vajadused ei ole isekad. Need on vajalikud. Kui täiskasvanul on puhkust, toetust ja aega taastumiseks, suudab ta paremini märgata lapse signaale, kuulata ilma üle keemise hirmuta ja suunata olukordi rahulikult. Puhanud vanematel on kergem lapse tunnetega kaasa liikuda, säilitada koostöö ja seada piire lugupidavalt, mitte kurnatusest.
Ka paarisuhe mõjutab otseselt pere turvatunnet. Kui vanemad omavahel teineteisele toetuvad, räägivad ausalt ja hoiavad üksteist, tunneb seda ka laps. Laste jaoks on kõige rahustavam teadmine see, et nende vanemad on omavahel heas ühenduses. See on pere südamerahu, mis kannab ka keerulistel aegadel.
Enesehoid lapsevanemana ei ole suur projekt, mis tuleb täiuslikult ära teha. See on järjepidev lubadus iseendale – märgata, mis toetab, millal on puhata vaja, millal küsida abi ja millal lihtsalt hinge tõmmata.